Pixies | ajalugu

Ajalugu

Koosseis

Joey Santiago ja Black Francis (sünninimega Charles Thompson IV) kohtusid esmakordselt, kui nad pürgisid Massachusettsi Amhersti Ülikooli ja elasid teineteise kõrval.[2] Kuigi Santiago hoidus segajatest, märkas ta, et Francis teeb muusikat, ning nad hakkasid koos jämmima.[3] Francis läks siis vahetusüliõpilasena Puerto Ricosse, et õppida hispaania keelt.[2][4] Pärast kuut kuud pöördus ta tagasi Amhersti ja langes siis ülikoolist välja.[4] Francis ja Santiago veetsid 1984. aasta laos töötades. Samal ajal kirjutas Francis metrooga sõites laulusõnu ja komponeeris kitarril laule.[5]

Kaks meest lõid ansambli 1986. aasta jaanuaris.[6] Bassist Kim Deal liitus nendega kaks nädalat hiljem, kui ta vastas kuulutusele, mille Francis oli üles riputanud. Kuulutus otsis naissoost bassimängijat, kellele meeldivad folkmuusika ikoonid Peter, Paul and Mary ja Hüsker Dü.[7] Deal oli ainus, kes kuulutusele vastas; esimesse proovi saabus ta ilma basskitarrita, sest ta polnud varem basskitarri mänginud. Hiljem sai ta kitarri ja trio hakkas proove tegema Deali korteris.[8]

Pärast Deali värbamist üritas bänd edutult võtta Kim Deali õde Kelleyt oma koosseisu trummariks.[9] Kimi abikaasa soovitas neile trummar David Loveringi, keda Kim oli kohanud oma pulmas.[10][11] Ansambel sai endale nime tänu Santiagole, kes valis selle juhuslikult välja sõnaraamatust. Talle meeldis, missugune see nimi välja näeb, samuti tema definitsioon: "üleannetu väike haldjas".[2] Kui bänd oli saanud endale nime ja kindla koosseisu, kolisid nad 1986. aasta keskpaigas oma prooviruumi Loveringi vanemate garaaži.[8][12] Nad hakkasid mängima Bostonis ja selle lähistel asuvates baarides.[2]

Salvestusleping ja "Come on Pilgrim"

Kui Pixies mängis kontserdil koos ansambliga Throwing Muses, märkas neid produtsent Gary Smith, Fort Apache Studiosi juht.[6] Smith ütles ansamblile, et ta ei saa enne magada, kui Pixies on maailmakuulus.[13] Peagi lindistas ansambel Fort Apaches 17-loolise esitlusalbumi, mida fännid tunnevad kui "The Purple Tape" ("Lilla lint"), sest albumi ümbrise taust oli lilla. Black Francise isa poolt 1000 USA dollariga spondeeritud lindistus vältas kolm päeva.[14] Bändi mänedžeriks sai kohaliku elu edendaja Ken Goes, kes andis esitlusalbumi plaadifirma 4AD looja Ivo Watts-Russellile.[2] Watts-Russell oleks bändile peaaegu ära öelnud, sest tema arvates oli Pixies liiga tavaline ja "liiga rock'n'roll". Kuid Watts-Russelli tüdruksõbra veenmine viis ta ikkagi lepingu allkirjastamiseni.[15]

Pärast 4AD-ga lepingu allkirjastamist valiti välja kaheksa lugu "Purple Tape'ilt" ning sellest sai bändi esimene väljaantud album, EP " Come On Pilgrim" (esitlusalbum "Purple Tape" anti esmakordselt välja alles 2002. aastal, kuigi see salvestati juba 1987. aastal). Albumis kasutab Francis oma Puerto Rico kogemusi, kõige rohkem lauludes "Vamos" ja "Isla de Encarta". Laulusõnades kirjeldatakse ka Puerto Ricos valitsevat vaesust.[13] Francise vanemate mõjutuste tõttu on nii selles kui ka hilisemates albumites religioosset sisu.[13] Kriitik Heather Phares näeb EP-l ka selliste teemade kasutamist nagu seksuaalne pettumus ("I've Been Tired") ja verepilastus ("Nimrod's Son", "The Holiday Song").[16]

"Surfer Rosa" ja "Doolittle"

"Come On Pilgrimile" järgnes ansambli esimene täispikk album " Surfer Rosa". Albumi salvestas Steve Albini, kelle palkas Watts-Russel 4AD kolleegide soovitusel.[17] Kahe nädalaga valminud album anti välja 1988. aasta alguses.[13] "Surfer Rosa" pälvis suurt tunnustust Euroopas: nii " Melody Maker" kui ka " Sounds" nimetasid "Surfer Rosa" aasta albumiks. USA kriitikud olid ka pigem positiivsed, kuid siiski tagasihoidlikud – selline arvamus saatis Pixiesit pikalt ja mõjutas oluliselt ka bändi karjääri.[18] Tõsi, 2005. aastaks oli seda plaati USA-s müüdud enam kui pool miljonit eksemplari, mis andis talle kuldplaadi aunimetuse.[19] Pärast seda, kui album oli välja antud, läks bänd Inglismaale, et toetada ansamblit Throwing Muses nende Euroopa tuuril "Sex and Death".[20] Tuur oli märkimisväärne bändi sisenaljade osas, näiteks oli nende kava ülesehitus tähestikulises järjekorras.[6]

Vahepeal sõlmisid Pixies ja plaadifirma Elektra levitamislepingu.[6] Samal ajal loodi sidemed ka briti produtsendi Gil Nortoniga. Norton oli bändi teise täispika albumi "Doolittle" produtsent.[21] Plaat salvestati kuue nädala jooksul 1988. aastal ja sellega kaotati ansamblist eelmist kaht albumit iseloomustanud toores kõla. "Doolittle'il" on palju puhtam kõla, seda peamiselt tänu Nortonile ja 40 000 USA dollari suurusele eelarvele, mis on võrreldes "Surfer Rosaga" neljakordne.[22] "Doolittle" sisaldab singlit " Here Comes Your Man", mida ansambli biograafid Josh Frank ja Caryn Ganz kirjeldavad kui selle bändi kohta ebatavaliselt reibast ja popi moodi laulu.[23] " Monkey Gone to Heaven" oli USA-s modernse rocki raadiohittide esikümnes [24] ja Suurbritannias esisajas.[25] Nagu "Surfer Rosa", leidis ka "Doolittle" tunnustust nii fännide kui ka muusikakriitikute seas.[21]

Loominguline puhkus

Pärast "Doolittle’it" tekkisid Deali ja Francise vahel pinged. Näiteks viskas Francis Stuttgardi kontserdi ajal Deali kitarriga[26] ja Deal visati peaaegu bändist välja, sest ta keeldus mängimast kontserdil Frankfurdis.[27] Joey Santiago ütles intervjuus ajakirjale Mojo, et Kim Deal on põikpäine ja tahab kavva võtta oma lugusid, et avastada oma maailma bändi albumites. Lõpuks Deal aktsepteeris, et Black Francis on laulja ja tal on muusikaline kontroll bändi üle. Kuid pärast Frankfurdi intsidenti ei rääkinud nad enam omavahel.[27] Pixies oli "Doolittle’i"-järgsest tuurist "Fuck or Fight" järjest rohkem tüdinud ning tüli liikmete vahel jätkus.[21]Pärast tuuri viimast kontserti New Yorgis oli bänd liiga väsinud, et minna tuuri lõpetamise peole järgmisel õhtul, ning peagi teatasid nad loomingulisest puhkusest.[6]

Pausi ajal läks Santiago puhkusereisile,[21] samal ajal kui Francis tegi lühikese soolotuuri,[6] millega ta teenis vaid kontserdipaikade vahel sõitmiseks kulunud kütuseraha.[2] Deal hakkas mängima koos Throwing Musesi kitarristi ja laulja Tanya Donnely ning Perfect Disasteri basskitarristi Josephine Wiggsiga uues bändis The Breeders.[28] Nende debüütalbum "Pod" anti välja 1990. aastal.[28][29]

"Bossanova", "Trompe le Monde" ja laialiminek

1990. aastal kolisid kõik ansambliliikmed peale Kim Deali Los Angelesse.[30] David Lovering märkis, et tema, Santiago ja Francis kolisid sinna, sest salvestusstuudio oli seal.[31] Erinevalt eelmistest salvestustest oli bändil nüüd harjutamiseks vähe aega ning Black Francis kirjutas suure osa albumist alles stuudios.[32] Sisaldades singleid " Velouria" ja " Dig for Fire", tõusis album "Bossanova" USA edetabelis seitsmekümnendaks.[24] Suurbritannias oldi see-eest lausa kolmandal kohal.[33] Samal aastal kaverdas ansambel Paul Butterfield Blues Bandi loo, "Born in Chicago", mis anti välja kogumikplaadil "Rubáiyát: Elektra's 40th Anniversary".[34]

Bänd jätkas tuuritamist ja andis 1991. aastal enne laialiminekut välja oma viimase albumi "Trompe le Monde". See sisaldab lugu "U-Mass", mida on kirjeldatud kui kolledži ükskõiksusest kõnelejat.[35] Selle loo kitarriostinato oli kirjutatud juba aastaid varem Massachusetts Armhesti Ülikoolis, enne seda, kui nii Francis ja Santiago sealt välja kukkusid.[35] Album sisaldab ka kaverit ansambli The Jesus and Mary Chain’i loost "Head On".[36] Samal aastal salvestas bänd Leonard Coheni tribuutalbumile "I’m Your Fan" kaveri loost "I Can't Forget"[37] ja alustas turneed, kus esineti Euroopa staadionitel ja USA väiksemates kontserdipaikades.[6] Aastal 1992 liitusid nad U2 Zoo TV tuuriga.[38] Bändiliikmete vaheline pinge tõusis taas ja aasta lõpus läks Pixies taas loomingulisele puhkusele ja selle liikmed keskendusid erinevatele projektidele.[38]

1993. aasta alguses ütles Black Francis teiste bändiliikmete teadmata intervjuus BBC Radio Five’ile, et Pixies on oma tegevuse lõpetanud, kuid ei öelnud siis selgituseks midagi.[6] Veel jaanuaris helistas ta sellesisulise teatega Joey Santiagole ja saatis ülejäänud bändiliikmetele faksi.[39] Pärast laialiminekut tegelesid liikmed eri projektidega. Black Francis nimetas end ümber Frank Blackiks,[40] ja ta andis välja mitu sooloalbumit, sealhulgas mitu plaati ansambliga Frank Black and the Catholics.[41]

Kim Deal läks tagasi ansambli The Breeders juurde, kellel valmis siis hitt "Cannonball" nende 1993. aasta plaatinaplaadilt (ehk üle miljoni eksemplari müüdud albumilt) "Last Splash". Pärast seda valmis neil veel kaks plaati.[28] Deal andis ühe albumi välja ka ansambliga The Amps.[42][43]

Joey Santiago oli juhtiv kitarrist mitmes Frank Blacki albumis,[44][45][46] aga ka teiste lauljate albumites.[47][48] Santiago kirjutas tunnusmeloodia telekanalis Fox jooksnud komöödiasaatele "Undeclared" ja 2000. aasta filmile "Crime and Punishment in Suburbia".[49] Koos oma naise Linda Mallariga moodustas ta bändi The Martinis, mis andis 2004. aastal välja ühe albumi.[50]

David Loveringist sai mustkunstnik. Ta jätkas ka trummarina, mängides ansamblis Cracker,[49] ühes Tanya Donelly sooloalbumis[51] ja Martinisi laulus "Free", mis oli ka üheks looks filmi "Empire Records" heliribas.[49]

4AD ja Elektra Records jätkasid aga Pixiesi lugude väljaandmist. 4AD andis 1997. aastal välja "best-of" tüüpi kogumikplaadi "Death to the Pixies",[52] aasta hiljem live-albumi "Pixies at the BBC",[53] ning 2001. aastal kogumikplaadi "Complete 'B' Sides".[54] Vahepeal, 2002. aastal andis Suurbritannia Cooking Vinyl ja USA SpinArt Records 17-loolise EP-na välja 1987. aastal salvestatud esitlusalbumi "Pixies".[55][56] Frank Black kasutas ka neid plaadifirmasid, et anda välja oma sooloplaate[57][58] ja albumeid koos ansambliga The Catholics.[41][59]

Taasühinemine

The Pixies kontserdil Kansas Citys 1. oktoobril 2004. Vasakult paremale: Frank Black, David Lovering ja Kim Deal.

11 aasta jooksul pärast bändi laialiminekut levis nii mõnigi kord kuulujutte ansambli taasühinemisest. Kuigi Frank Black kummutas neid järjekindlalt,[2][35][60] hakkas ta The Catholicsi repertuaari võtma järjest rohkem Pixiesi lugusid[61] ning aeg-ajalt kaasas ta oma projektidesse Santiagot, samuti avas tema kontserte Loveringi mustkunstietendused.[2]

2003. aastal said bändiliikmete vaheliste kõnede tulemusena teoks mõned tagasihoidlikud proovid, millele järgnes peagi otsus taasühineda.[2] Veebruaris 2004 teatati sellest ja algavast tuurist ka avalikkust,[62] mille tulemusena müüdi pea kõikide kontsertide piletid välja minutitega.[63] Bändi kontserdid neljal õhtul Londoni Brixton Academys müüdi välja kiiremini kui selle kontserdipaiga 20-aastase ajaloo jooksul eales varem.[64]

The Pixiesi esimene kontsert pärast uuesti kokkutulemist toimus 13. aprillil 2004 Minneapolises The Fine Line Music Cafe’s[65] ja soojendustuurile läbi USA ja Kanada järgnes esinemine Coachella Valley Muusika- ja Kunstifestivalil Californias.[66][67] Suure osa 2004. aastast veetsid nad tuuritades läbi Brasiilia, Euroopa, Jaapani ja USA.[66] Ansambel võitis 2004. aasta teo eest Bostoni muusikaauhinna.[68] 2004. aasta tuuriga teeniti piletimüügist kokku üle 14 miljoni USA dollari.[69]

Juunis 2004 andis bänd välja uue singli "Bam Thwok", mis on saadaval eksklusiivselt vaid iTunes Store’is. Laul tõusis Suurbritannia UK Official Download Chart edetabelis esimeseks.[70] 4AD andis välja CD "Wave of Mutilation: The Best of Pixies" koos kogumik-DVD-ga "Pixies".[71] Bänd salvestas Warren Zevoni tribuutalbumi "Enjoy Every Sandwich" jaoks ka loo "Ain't That Pretty At All".[72] Nii lugu "Bam Thwok" kui ka "Ain't That Pretty At All" aitas salvestada helirežissöör Ben Mumphrey, kes töötas enne Stagg Street Studiosis ja hiljem Viinis Metamorphosis Studios.

2005. aastal andis bänd kontserdi muuhulgas festivalidel "Lollapalooza",[73] "T on the Fringe"[74] ja "Newport Folk Festival".[75] Bänd andis kontserte ka 2006. ja 2007. aastal,[76][77] kulminatsiooniks sai bändi ajaloo esimene kontsert Austraalias.[78] 2005. aastal ütles Francis mõnikord, et uue stuudioalbumi salvestamine on võimalik,[79][80][81] teinekord aga, et see on ebatõenäoline.[82][83] Põhiliseks takistuseks uue plaadi salvestamisel oli Kim Deali vastuseis.[84][85]

Tähistamaks albumi "Doolittle" väljaandmise 20. aastapäeva, alustas Pixies oktoobris 2009 tuuri, kus mängiti kõiki plaadil olevaid lugusid.[86] Tuur algas Euroopas,[86] jätkus novembris USA-s,[87] järgmise aasta kevadel mindi Austraaliasse, Uus-Meremaale ja uuesti Euroopasse[88][89] ning naasti Põhja-Ameerikasse, kus anti kontserdid 2010 sügisel ja 2011 kevadel.[90][91] Sügisel 2011 tehti veel lühike tuur "Lost Cities", mille jooksul mängiti mitmetes kontserdipaikades, kus Pixies varem esinenud ei olnud. 2012. aasta suve seisuga neil ühtegi uut tuuri plaanis ei ole.

Teistes keeltes
العربية: بيكسيز
Bahasa Indonesia: Pixies
български: Пиксис
català: Pixies
čeština: Pixies
Cymraeg: Pixies
dansk: Pixies
Deutsch: Pixies
Ελληνικά: Pixies
English: Pixies
español: Pixies
Esperanto: Pixies
euskara: Pixies
فارسی: پیکسیز
français: Pixies
Gaeilge: Pixies
Gàidhlig: Pixies
galego: Pixies
한국어: 픽시스
íslenska: Pixies
italiano: Pixies
עברית: פיקסיז
ქართული: Pixies
latviešu: Pixies
lietuvių: Pixies
magyar: Pixies
Nāhuatl: Pixies
Nederlands: Pixies
日本語: ピクシーズ
norsk: Pixies
norsk nynorsk: Pixies
Plattdüütsch: Pixies
polski: Pixies
português: Pixies
русский: Pixies
Scots: Pixies
shqip: Pixies
Simple English: Pixies
српски / srpski: Pixies
suomi: Pixies
svenska: Pixies
Türkçe: Pixies
українська: Pixies