Varakeskaeg

Euroopa 814. aastal

Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas (laiemalt kogu Euroopas ja Vahemere maades) hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Lääne-Rooma riigi langusest 5. sajandil umbes aastani 1000 või 1050. Varakeskaega on nimetatud ka pimedaks ajaks (ladina saeculum obscurum, inglise Dark Ages), vastandades keskaja "intellektuaalset pimedust" ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Esimesena kasutas seda nimetust Itaalia õpetlane Francesco Petrarca 1330. aastatel.

Varakeskaeg kattub osalt hilisantiigiga (umbes 300–600). Varakeskajale järgnevad kõrgkeskaeg ja hiliskeskaeg.

Varakeskaeg on nii üleminekuajana antiikajast keskaega kui ka eraldi ajastuna. Selle algust ja lõppu dateerivad ajaloolased mitmeti. Tõnapäeval ei tõlgendata seda enam pimeda ja tagurlikuna, vaid selles nähakse nii järjepidevust kui ka poliitilisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi, mille mõjud ulatuvad tänapäevani. Sai alguse Euroopa ja Vahemere maade jaotumine kristluse ja islami ning läänekiriku ja idakiriku vahel. Paljud varakeskajal tekkinud riigid panid aluse tänapäevalgi eksisteerivatele riikidele.

Otto III evangeliaarist (Baieri Riiklik Raamatukogu, Clm 4453, fol. 23v-24r): Keiser troonil kahe samba vahel visandatud palee taustal. Tema kõrval seisavad kaks vaimulikku ja kaks ilmalikku seisusteesindajat. Vasakul lähenevad valitsejale paljajalu, rikkalike andidega ja alandliku hoiakuga riigi neli kehastust: Sclavinia, Germania, Gallia ja Roma. (Reichenau koolkonna miniatuur, umbes 1000).

Varakeskaja algus on seotud suure rahvasterändamisega, mille käigus Lääne-Rooma riik 476 hävis. Rooma haldusstruktuurid läänes kadusid aeglaselt ning Lääne-Rooma alal tekkisid uued riigid. Kõige tähtsamaks neist sai Frangi riik, mille rajasid 5. sajandil Merovingid. Idas kindlustas end Ida-Rooma riik, millel õnnestus 6. sajandil isegi mõned kaotatud alad läänes tagasi vallutada. Suur osa neist aladest läksid siiski varsti jälle kaduma. Pealegi pidi Ida-Rooma (Bütsants) kuni 7. sajandi alguseni võitlema Pärsia Sassaniidide riigiga. 7. ja 8. sajandil muutus araabia vallutuste tagajärjel poliitiline kord Vahemere maades põhjapanevalt. See tähendas lõplikku antiikaja lõppu. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika alad, mis olid olnud Bütsantsi kontrolli all, hõivasid islamuisulised araablased, kes need aegamööda islamiseerisid. Ka Pürenee poolsaar ja Sitsiilia olid pikemat aega islami võimu all.

8. sajandil võtsid Frangi riigis võimu üle Karolingid. Nende võimu all saavutas Frangi riik läänes hegemoonia. Sellega oli seotud ka poliitilise keskme nihkumine Vahemere maadest Lääne- ja Kesk-Euroopasse ning uus etapp Euroopa "riigikorras". Aastal 800 Lääne keisriks saanud Karl Suureajal hõlmas Frangi riik läänekristluse tuumikala Põhja-Hispaaniast Reini paremkaldani ja Kesk-Itaaliani. 9. sajandil lagunes Frangi riik Lääne-Frangi riigiks ja Ida-Frangi riik, millest hiljem said Prantsusmaa ja Saksamaa. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Saksi dünastia, kes omandas keisritiitli ning pani aluse Saksa-Rooma riigile, mille alla kuulus ka Itaalia kuningriik. Prantsusmaast ja Inglismaast said lõpuks väljakujunenud territooriumiga riigid. Poliitiliselt olid 10. ja 11. sajand Karolingide järglasriikides, Pürenee poolsaarel ja Inglismaal konsolideerumisetapp; jõudis lõpule üleminek kõrgkeskaega. Põhjas algas 8. sajandil 11. sajandini kestev viikingiaeg. Ida-Euroopas tekkisid alates 7. sajandist slaavlaste hõimuliidud ja riigid. Bütsants suutis pärast raskeid kaitsesõdu püsima jääda ning sai 8. ja 9. sajandil üle ka ikonoklasmist. 10. ja 11. sajandil sai Bütsantsist jälle Vahemere maade idaosa suurvõim. Araabia Kalifaati seevastu nõrgestasid korduvad sisekonfliktid. Alates 661. aastast valitsenud Umaijaadide dünastia kukutasid 750 Abbasiidid. Nende võimu all oli Kalifaadis kultuuriline õitseng, kuid riik oli ka sunnitud osa alasid loovutama.

Lääne-Euroopas kujunes varakeskajal välja uus ühiskonnakord, kus juhtivad kihid olid aadel ja kõrgvaimulikkond. Tähtsat osa ettendasid mõisad. Pärast allakäiguaega lõi Lääne-Euroopa kultuur 8. sajandi lõpus ja 9. sajandi alguses Karolingide renessansis tuntavalt õitsele, millele järgnes uus ajutine allakäik. Haridus piirdus ülekaalukalt vaimulikkonnaga. Iseseisev oli kultuuriline areng Bütsantsis ja islamimaades, kus säilitati antiikaja pärandist rohkem kui läänes. Majanduses algas pärast kokkuvarisemist 7. ja 8. sajandil jälle tõus, milles osalesid linnad, kuigi varakeskaeg oli ülekaalukalt agraarne.

Euroopas käis paganlike alade ristiusustamine. See aeglane protsess, mis kestis mõnel pool kõrgkeskajani, laiendas kristlikku kultuuripiirkonda Põhja- ja Ida-Euroopasse. Algselt poliitiliselt ebaoluline paavstlus ja munklus muutusid üha tähtsamaks. Kirikul oli tähtis osa ka kultuuris. 7. sajandi lõpus tekkis uus suur monoteistlik usund islam.

Teistes keeltes
aragonés: Alta Edat Meya
asturianu: Alta Edá Media
Bahasa Indonesia: Abad Pertengahan Awal
Bân-lâm-gú: Chá-kî Tiong-sè-kí
español: Alta Edad Media
Esperanto: Alta Mezepoko
euskara: Goi Erdi Aroa
français: Haut Moyen Âge
한국어: 중세 전기
íslenska: Ármiðaldir
italiano: Alto Medioevo
lumbaart: Alt Medioevo
македонски: Ран среден век
日本語: 中世前期
norsk nynorsk: Tidleg mellomalder
português: Alta Idade Média
Simple English: Early Middle Ages
slovenčina: Včasný stredovek
српски / srpski: Рани средњи век
srpskohrvatski / српскохрватски: Rani srednji vijek
Tiếng Việt: Sơ kỳ Trung Cổ