Telefon

Disambig gray.svg See artikkel räägib üldmõistest; filmi kohta vaata artiklit Telefon (film).

Ketasvalimisega telefon Ericsson Dialog

Telefon ehk telefoniaparaat on telekommunikatsiooni liini lõppseade, mis võimaldab kahel või rohkemal kõnelejal pidada vestlust, kui nad ei ole otse kuuldeulatuses. Telefon muudab heli elektrisignaaliks, mis kantakse telefoniliinide või linkide kaudu pika vahemaa taha ning muudetakse seal jälle heliks ja vastupidi.

Telefoni leiutajaks peetakse šotlast Alexander Graham Belli, kelle patendiavaldus seadmele, mis suutis elektrisignaalist taasluua selgelt arusaadavat inimhäält, rahuldati 1876. aastal[1]. Seda seadet on hiljem täiustanud paljud teised leiutajad. Telefon oli esimene seade, mis võimaldas inimestel omavahel rääkida pikkade vahemaade tagant. See muutus kiiresti asendamatuks. Tänapäeval on telefon üks kõige laiemalt kasutatavaid väikeseadmeid.

2009. aasta lõpuks oli maailmas sõlmitud peaaegu 6 miljardit laua- ja mobiiltelefoni kasutamise lepingut. Nendest 1,26 miljardit olid lauatelefonid ja 4,6 miljardit mobiilsed sead

Lauatelefoni lülitusskeem

Telefon koosneb kolmest põhilisest osast, kõnelusseadisest mikrofonist, kuularist ja transformaatorist, numbrivalimis-seadisest, näiteks numbrivalimisketas ja kelluke/kõlisti) ning lülitus seadistest (kontaktvedrudega harklüliti telefoni ümberlülitamiseks kutsungiseadiselt kõnelusseadisele).[2]

Tavaline lauatelefon on ühendatud telefoniliiniga, mis koosneb ühest keerupaarist ehk kahest üksteise ümber keerutatud isoleeritud vaskjuhtmest. Skeemil on see juhtmepaar tähistatud C-ga. Aparaat koosneb kolmest põhikomponendist: kellukesest, lülitist ja numbrilauast või -kettast. Kellukese helin, harvem ka märgutuli või sumisti (summer) (A7) annab märku sissetulevast kõnest. Ümberlüliti teavitab kõnekeskust (telefonijaama), et kasutaja on telefonitoru hargilt tõstnud kõnele vastamiseks või kõne alustamiseks. Numbrivalimis-seadisega saab kasutaja valida numbri, mis edastatakse telefonijaama. Kuni 1950. aastateni kasutati numbrivalimisel peaaegu ainult numbriketast, hiljem lisandus sellele ka sõrmiste (klaviatuuri) abil valimine (A4). Vanade pulssvalimisega automaat telefonikeskjaamade asendamine hilisemate, toonvalimisega telefonikeskjaamadega võimaldas telefoniaparaadil numbrit valida ainult klaviatuuri abil.

Lauatelefoniteenuse peamine kulu on telefonitugijaamad, kus kõned kommuteeritakse. Telefon on telefonijaamaga ühendatud vaid ühe juhtmepaari abil. Juhtmepaari mõlemad sooned on teineteise ümber keerutatud, et vältida elektromagnetilist interferentsi ehk kõne ülekostvust (crosstalk) mitmepaarilises kaablis ja elektrilist mahtuvust paremini kui keerutamata juhtmepaar või üksainus juhe võimaldaks. Mikrofoni edastatav signaal ei kosta telefonitoru kuularis liiga kõvasti tänu hübriidinduktiivpoolile (A3) ja teistele skeemiosadele, mis signaalide tugevusi ühtlustavad. Ühenduskarp (B) toimib piksekaitsmena (B2) ja reguleerib telefoniliini takistust (B1), et maksimeerida signaali tugevust liini pikkust arvestades, sama toimub telefonis (A8) sõltuvalt liini pikkusest. Telefoniliinide pinge on maa suhtes negatiivne, et vähendada galvaanilist korrosiooni. Negatiivne pinge tõmbab kaablite poole positiivseid metalliioone.[3][4]

Ajalugu

Alexander Graham Bell tegemas esimest telefonikõnet New Yorgist Chicagosse (1892)

Enne telefoni leiutamist kasutati sõna “telefon” teiste seadmete jaoks. Isegi kõik varasemad leiutajad ei nimetanud uut seadet telefoniks. Näiteks nimetati samuti telefoniks sidevahendit purjelaevadel, mille laevakapten John Taylor leiutas 1844. Uduse ilma korral kasutati teiste laevadega suhtlemiseks nelja udupasunat.[5][6]

Hiljem, umbes 1860. aastal, kasutas Johann Philipp Reis seda terminit, et viidata oma leiutatud telefonile. Reisitelefon oli esimene telefoniks nimetatud seade, mis põhines heli elektriimpulssideks muundamisele. Sõna "telefon" võeti paljudes keeltes kasutusele.

Kellele kuulub telefoni leiutamise au, on vaieldav. Nii nagu teiste tuntud leiutiste, näiteks raadio, televisioon, hõõglambi ja arvuti puhul, tegelesid paljud leiutajad hääle traatühenduse teemaliste katsetega ja parandasid üksteise ideid. Uued probleemid tekivad aeg-ajalt siiamaani. Telefoni leiutajateks on nimetatud Charles Bourseuli, Antonio Meuccit, Johann Philipp Reisi, Alexander Graham Belli ja Elisha Grayd.[7]

Alexander Graham Bell oli esimene, kellele USA patendiamet andis patendi elektrilise telefoni eest, nimelt 7. märtsil 1876[8]. Belli patendid olid juriidilises mõttes edukad ja kaubanduslikult kindlad. Belli esimene patent sai telefoni peapatendiks, millest tulenesid teised telefoniga seotud patendid.[9]

Lauatelefone saja elaniku kohta 1997–2007. Sinine – arenenud riigid, punane – arengumaad, roheline – maailma keskmine
Sõrmistikuga (klaviatuuriga) telefon

Esimesed telefonid olid üksteisega füüsiliselt traadi kaudu otseühenduses ühest majast teise. Kuna see on väga ebapraktiline, hakati kiirelt kasutama käsitsi kommuteeritavaid kõnekeskusi, kus operaator kõne tellija vastava soovi esitamisel kaks telefoniliini omavahel ühendas. Sellest said alguse esimesed lauatelefoniteenuse pakkujad. 20. sajandi alguses arendati välja kõnede ühendamise täielikult automatiseeritud telefonikeskjaamade võrk. Alates 1930. aastatest töötati välja mitmesuguseid raadiotelefoni-keskjaamade süsteeme, et edastada telefonikõnesid laevadele ja sajandi keskpaiku ka autodesse. Raadiotelefonisüsteemid arenesid ülemaailmseteks juhtmevabadeks telefonivõrkudeks ja 1973 tõi Motorola turule esimese mobiiltelefoni. 1970-ndate keskpaigaks oli maailmas juba mitu mobiilsidevõrku. 1983. aastal arendati USA-s ja seejärel võeti kasutusele ka mujalgi maailmas Advanced Mobile Phone System, mis pakkus tagasiühilduvat standardiseeritud tehnoloogiat, et kasutaja saaks helistada oma piirkonnast palju kaugemale. Nii tekkisid analoogmobiilsidevõrgud, mis hiljem arenesid digitaaltelefonivõrkudeks pakkudes paremat konfidentsiaalsust, teenindusvõimekust, leviala ja madalamat hinda. Avalik tugijaamadega telefonivõrk, mis on hierarhiliselt ühendatud kõnekeskusteks, ühendab tänapäeval telefone üle maailma. Vastavalt E.164 standardile on igal telefonil oma indentifitseeriv automaat-telefonijaama number, millele saab helistada ükskõik milliselt teiselt samas võrgus olevalt telefonilt.

Algselt sai telefone kasutada pelgalt hääle (heli) edastamiseks. Tehnika arenguga kaasnevad enamikul tänapäeva telefonidel lisavõimalused, näiteks kõne salvestamine, sõnumite saatmine ja vastuvõtt, fotode ja videote, muusika ja mängude edastamine ning interneti kasutamine. 1999 võttis Jaapani ettevõte NTT DoCoMo masskasutusele nutitelefonid, mis ühendavad mobiilside ja arvutusvõimsuse vajadused. Mujal maailmas olid nutitelefonid haruldased kuni 2002. aastani, kui USA mbiilside operaator T-Mobile hakkas tootma Danger Hiptop nutitelefone. Tänapäeval on maailmas kasutusel üle miljardi nutitelefoni.[10]

Kaevanduste jaoks toodetakse erilisi plahvatusohutuid kaevandustelefone.[2]

Teistes keeltes
Afrikaans: Telefoon
Alemannisch: Telefon
አማርኛ: ስልክ
Ænglisc: Feorrspreca
العربية: هاتف
aragonés: Telefón
ܐܪܡܝܐ: ܙܥܘܩܐ
armãneashti: Telefonu
asturianu: Teléfonu
Avañe'ẽ: Pumbyry
azərbaycanca: Telefon
تۆرکجه: تلفون
Bahasa Indonesia: Telepon
Bahasa Melayu: Telefon
বাংলা: টেলিফোন
Bân-lâm-gú: Tiān-ōe
Basa Jawa: Tilpun
Basa Sunda: Telepon
башҡортса: Телефон
беларуская: Тэлефон
беларуская (тарашкевіца)‎: Тэлефон
भोजपुरी: टेलीफोन
bosanski: Telefon
brezhoneg: Pellgomz
български: Телефон
català: Telèfon
Чӑвашла: Телефон
čeština: Telefon
chiShona: Runhare
Cymraeg: Ffôn
dansk: Telefon
Deitsch: Foohn
Deutsch: Telefon
Ελληνικά: Τηλέφωνο
English: Telephone
español: Teléfono
Esperanto: Telefono
euskara: Telefono
فارسی: تلفن
français: Téléphone
Frysk: Telefoan
Gaeilge: Guthán
Gaelg: Çhellvane
Gagana Samoa: Telefoni
Gàidhlig: Fòn
galego: Teléfono
贛語: 電話
한국어: 전화
Հայերեն: Հեռախոս
हिन्दी: दूरभाष
hrvatski: Telefon
interlingua: Telephono
Interlingue: Telefon
Iñupiak: Uqautitaun
íslenska: Sími
italiano: Telefono
עברית: טלפון
kalaallisut: Oqarasuaat
ಕನ್ನಡ: ದೂರವಾಣಿ
ქართული: ტელეფონი
कॉशुर / کٲشُر: ٹیلِفون
қазақша: Телефон
Kiswahili: Simu
Kreyòl ayisyen: Telefòn
kurdî: Telefon
Ladino: Telefon
Latina: Telephonum
latviešu: Telefons
Lëtzebuergesch: Telefon
lietuvių: Telefonas
Limburgs: Tillefoean
lingála: Ebengeli
Livvinkarjala: Telefon
la .lojban.: fonxa
lumbaart: Telefon
македонски: Телефон
Malagasy: Telefaonina
മലയാളം: ടെലിഫോൺ
къарачай-малкъар: Телефон
मराठी: दूरध्वनी
მარგალური: ტელეფონი
مصرى: تليفون
Mìng-dĕ̤ng-ngṳ̄: Diêng-uâ
မြန်မာဘာသာ: တယ်လီဖုန်း
Nederlands: Telefoontoestel
Nedersaksies: Tillefoon
नेपाली: टेलिफोन
日本語: 電話機
Napulitano: Telèfene
нохчийн: Телефон
norsk: Telefon
norsk nynorsk: Telefon
occitan: Telefòn
oʻzbekcha/ўзбекча: Telefon
ਪੰਜਾਬੀ: ਟੈਲੀਫ਼ੋਨ
Pälzisch: Telefon
پنجابی: ٹیلی فون
پښتو: غږلېږدی
Patois: Telifuon
ភាសាខ្មែរ: ទូរស័ព្ទ
Piemontèis: Teléfon
polski: Telefon
português: Telefone
Ripoarisch: Tellefoon
română: Telefon
Runa Simi: Karu rimay
русский: Телефон
русиньскый: Телефон
саха тыла: Төлөппүөн
संस्कृतम्: दूरवाणी
Scots: Telephone
shqip: Telefoni
sicilianu: Telèfunu
සිංහල: දුරකථනය
Simple English: Telephone
slovenčina: Telefón
slovenščina: Telefon
Soomaaliga: Taleefoon
کوردی: تەلەفۆن
српски / srpski: Телефон
srpskohrvatski / српскохрватски: Telefon
suomi: Puhelin
svenska: Telefon
Tagalog: Telepono
தமிழ்: தொலைபேசி
татарча/tatarça: Телефон
తెలుగు: టెలీఫోను
Thuɔŋjäŋ: Cɔ̈tmec
Tiếng Việt: Điện thoại
тоҷикӣ: Телефон
Tsetsêhestâhese: Aseéestsestôtse
Türkçe: Telefon
українська: Телефон
اردو: فون
vepsän kel’: Telefon
Võro: Telehvon
walon: Telefone
文言: 電話
Winaray: Telepono
吴语: 电话
ייִדיש: טעלעפאן
粵語: 電話
Zazaki: Têlefon
žemaitėška: Tilipuons
中文: 电话
Kabɩyɛ: Kaŋgalaafu