Seitse kuningriiki

Seitse kuningriiki, Bartholomew' "Kirjanduslik & ajalooline Euroopa atlas" (1914)

Heptarhia ( kreeka: ἑπτά + ἀρχή 'seitse' + 'riiki') on ühisnimi, mida kasutati Lõuna-, Ida- ja Kesk-Inglismaa anglosaksi kuningriikide kohta hilisantiikajal ja varakeskajal, tavaliselt kuulus sinna seitse kuningriiki: Northumbria, Mercia, East Anglia, Essex, Kent, Sussex ja Wessex. Anglosaksi kuningriigid ühinesid lõpuks Inglismaa kuningriigiks.

Mõiste on olnud kasutuses alates 16. sajandist, kuid esialgne idee, et oli seitse anglosaksi kuningriiki, omistatakse 12. sajandi Inglise ajaloolasele Huntingdoni Henryle ja seda kasutati esmakordselt tema "Historia Anglorumis".

Mõistete definitsioon ja ajaloolisus

Peamised anglosaksi kuningriigid

Kokkuleppeliselt katab mõiste perioodi 500–850, mida sageli tuntakse pimeda keskajana, ja mis esindab ligikaudu perioodi pärast Rooma leegionide lahkumist Britanniast kuni kuningriikide minemist Wessexi Egberti ülemvõimu alla.

Kuigi mõiste "heptarhia" viitab seitsme kuningriigi olemasolule, on arv kõikunud, kuna kuningad võitlesid sel perioodil erinevatel aegadel ülemvõimu eest. 6. sajandi lõpul oli Kenti kuningas silmapaistev isand lõunas; 7. sajandil olid võimsad Northumbria ja Wessexi valitsejad; 8. sajandil saavutas Mercia hegemoonia teiste elusolevate kuningriikide üle. Veel Edwy ja Edgari (955–75) valitsemisaegadel oli ikka veel võimalik rääkida eraldi kuningriikidest inglise rahva hulgas.

Tegelikkuses oli Seitsme kuningriigi lõpp järkjärguline protsess. 9. sajandi viikingiretked, mis viisid taanlaste kontrollitava enklaavi Yorkis ja lõpuks Danelaw loomiseni, saavutasid suure eelise väiklasest rivaliteedist vanade kuningriikide vahel. Tunnistati vajadust ühineda ühise vaenlase vastu, nii et selleks ajaks, kui Wessexi Alfred avaldas taanlastele 9. sajandi lõpul vastupanu, tegi ta seda põhiliselt kui anglosaksi rahva juht. Järgnevad Wessexi kuningad (ja eriti Athelstan) kindlustasid järk-järgult ühtset Inglise riiki, kuni samaaegse Mercia lõpetamise ja Northumbria allutamisega Edgari ajal aastal 959 said vanad kuningriigid tegelikult üheks ühendatud.

Hiljutised uuringud on avastanud, et mõned seitsmest kuningriigist (eriti Essex ja Sussex) ei omanud sama staatust kui teised. Vastupidi, seitsme kuningriigi kõrval oli ka mitmeid muid poliitilisi üksusi, mis mängisid palju tähtsamat rolli, kui varem arvati. Sellised olid kuningriigid (või alamkuningriigid): Bernicia ja Deira Northumbrias; Lindsey tänapäeva Lincolnshire'is; Hwicce Edela-Midlandsis; Magonsæte või Magonset, Mercia alamkuningriik, kus nüüd on Herefordshire; Wihtwara, jüütide kuningriik Wighti saarel, algselt sama tähtis kui Cantwara Kentis; keskanglid, hõimugrupp, mis baseerus ümber tänapäeva Leicestershire'i, hiljem vallutati Mercia poolt; Hæstingas (ümber Hastingsi linna Sussexis); ja Gewisse, sakside hõim alal, kus nüüd on Lõuna- Hampshire, arenes hiljem Wessexi kuningriigiks.

Kindlasti on mõiste "heptarhia" 20. sajandi algusest ebarahuldav ning paljud professionaalsed ajaloolased ei kasuta seda enam, tundes, et see ei kirjelda korralikult perioodi, millele see viitab. Siiski kasutatakse seda veel mõnikord mugavuse pärast Inglismaa arengufaasi kohta.

Teistes keeltes
Bân-lâm-gú: Chhit-ông-kok
беларуская: Гептархія
беларуская (тарашкевіца)‎: Гептархія
dansk: Heptarkiet
Deutsch: Heptarchie
English: Heptarchy
Esperanto: Heptarkio
euskara: Heptarkia
français: Heptarchie
Frysk: Heptargy
hrvatski: Heptarhija
עברית: הפטרכיה
ქართული: ჰეპტარქია
Latina: Heptarchia
magyar: Heptarchia
Nederlands: Heptarchie
日本語: 七王国
norsk: Heptarkiet
polski: Heptarchia
português: Heptarquia
română: Heptarhia
русский: Гептархия
русиньскый: Гептархія
Simple English: Heptarchy
српски / srpski: Хептархија
srpskohrvatski / српскохрватски: Heptarhija
svenska: Heptarkin
Türkçe: Yedi krallık
українська: Гептархія
中文: 七国时代