Paljastuhnur

Paljastuhnur
Paljastuhnur
Paljastuhnur
Kaitsestaatus
Taksonoomia
RiikLoomad Animalia
HõimkondKeelikloomad Chordata
KlassImetajad Mammalia
SeltsNärilised Rodentia
SugukondMullatuhnurlased Bathyergidae
AlamsugukondPaljastuhnurlased Heterocephalinae Landry, 1957
PerekondPaljastuhnurid Heterocephalus Rüppell, 1842
LiikPaljastuhnur
Ladinakeelne nimetus
Heterocephalus glaber
Rüppell, 1842
Paljastuhnuri levila
Paljastuhnuri levila

Paljastuhnur (Heterocephalus glaber) on mullatuhnurite sugukonda kuuluv näriline, paljastuhnurlaste (Heterocephalinae) alamsugukonna ainus esindaja.

Ta on unikaalne loomaliik imetajate seltsis: elab suurtes keerulise sotsiaalse korraldusega kolooniates, on poikilotermne organism, talub suhteliselt suurt CO2 kontsentratsiooni ning tal puudub osaliselt valutunne. Samuti ei ole teadlastel õnnestunud paljastuhnuritel eksperimentaalselt vähkkasvajaid esile kutsuda.[1]

Oma väiksuse kohta elavad paljastuhnurid väga vanaks – ligi 30-aastaseks.

Paljastuhnur on peaaegu karvkatteta väike uruloom (tüvepikkusega 8–10 sentimeetrit ja kaaluga 30–35 grammi). Emasloom on suurem ja kaalub 50–80 grammi. Paljastuhnuri leviala hõlmab Ida-Aafrika, eelkõige Lõuna-Etioopia, Keenia ja Somaalia savanne ja poolkõrbeid.

Tal on terav haistmine ja hästi arenenud kompimine; koon ja saba on kaetud tundlike vurrudega, mis muuhulgas võimaldavad tal kergesti liikuda läbi urukäikude nii edaspidi kui ka tagurpidi.

Eusotsiaalsete paljastuhnurite kolooniates paljuneb vaid üks emasloom ("kuninganna") ja tema paarilisena 2–3 isaslooma; ülejäänud isendid on steriilsed ja nad on spetsialiseerunud erinevatele töödele (elupaiga kaitse, käikude kaevamine, toiduotsimine). Koloonias elab kümneid (vahel sadu) isendeid.

Pikaealisus

Paljastuhnurid praktiliselt ei vanane (nende suremus ei kasva vanusega). Nad võivad elada kuni 30 aastat, mis hiiresuuruse loomakese jaoks on pretsedenditu sündmus.[2]

Mehhanismid, mis toetavad pikka eluiga, ei ole täpselt teada. USA ja Iisraeli teadlaste ühisartikkel 2012. aastal ajakirjas Aging Cell püstitas hüpoteesi paljastuhnurite ebatavaliselt suure pikaealisuse põhjuste kohta. Teadlased, peamiselt Tel Avivi Ülikoolist ja Texase ülikoolist (kus asub USA suurim, enam kui 2000 isendist koosnev paljastuhnurite koloonia) teatasid, et tõenäoliselt peitub paljastuhnurite pikaealisuse põhjus proteiini NRG-1 suures sisalduses. See valk asub väikeajus, see tähendab aju selles osas, mis kontrollib motoorset aktiivsust.[3][4]

Teistes keeltes