Muusikastiil

Muusikastiil on muusikaliste parameetrite vaikeväärtuste kogum, mis on iseloomulik teatavale ajastule, traditsioonile, koolkonnale, heliloojale, heliteosele või esituspraktikale.

Ameerika muusikateadlane Leonard B. Meyer on kirjutanud: "Stiil on mustri paljundamine kas inimkäitumises või inimkäitumise tulemustes, mis realiseeruvad teatud piirangute hulga tingimustes tehtud valikute seeria tõttu" (Style is a replication of patterning, whether in human behavior or in the artifacts produced by human behavior, that results from a series of choices made within some set of constraints).[1]

Robert Pascall defineerib stiili üldiselt kui diskursuse laadi (manner of discourse), väljenduse moodust (mode of expression), esitluse tüüpi (type of presentation) ning konkreetselt kui maneeri, milles kunstiteos on loodud (manner in which a work of art is executed). Muusikas, mis on suunatud pigem suhetele kui tähendustele (orientated towards relationships rather than meanings), püstitab muusikastiili mõiste erilisi probleeme. Seda võib kasutada nii üksiku helilooja, ajalooperioodi, geograafilise piirkonna või keskuse või ka ühiskondlikku või sotsiaalset funktsiooni omava muusika iseloomustamiseks.[2]

Toomas Siitan on määratlenud muusikastiili järgmiselt: "Tänases keeles tähistab stiil kõige üldisemalt iseloomulikku väljenduslaadi, muusika puhul aga ennekõike kompositsioonivahendite – rütmi, harmoonia, meloodia ja faktuuri iseärasuste kogumit. Üksikteose jaoks on stiil otsekui üldine keelesüsteem, mille kaudu üksikteos omandab tähenduse. Muusika puhul on sageli käsitletud stiili ja vormi vastandlike parameetritena: stiil määratleb muusikateoses detailide, vorm aga tervikteose kujundust. Selline eritlemine saab siiski olla vaid väga tinglik, kuivõrd vorm kujuneb detailidest ja nende omavahelistest suhetest ning ka vormi võib pidada teatud stiili fenomeniks [...]."[3]

Teistes keeltes
български: Музикален стил
català: Estil musical
español: Estilo musical
српски / srpski: Стилови у музици