Maksimaalne hapniku tarbimine

Maksimaalne hapnikutarbimisvõime (inglise keeles VO2 max ) on suurim võimalik hapniku tarbimistase intensiivse treeningu ajal. Maksimaalne hapniku tarbimine annab aimu indiviidi kardiorespiratoorsest treenitusest ja on oluline faktor, mille abil indiviidi sportlikke tulemusi ennustada.[1]

Tõstes treeningu ajal treeningu koormust raskemaks, tõuseb nii hapniku sissehingamine kui ka süsihappegaasi väljahingamine. Siiski on määratletud teatud hapniku tarbimistase, millest indiviid seda taset enam kõrgemaks tõsta ei saa, isegi treeningu koormust suurendades. Seda taset nimetataksegi maksimaalseks hapniku tarbimiseks. [1]

Tervis

Maksimaalset hapnikutarbimisetaseme näitajat kasutatakse tihti ka tervisenäitajana. 2016. aastal tuli Ameerika Südameassotsiatsioon (ASA) välja tõestusega, et madalamad maksimaalse hapniku tarbimist näitavad tasemed on seotud südame-veresoonkonna haigustega ja erinevat tüüpi vähihaigustega. Vähese kehalise aktiivsusega inimesel esineb suurem risk mitmete krooniliste haiguste kujunemiseks ning halvendab üldist elukvaliteeti. Peale kõrgeid haigusriske, tõI ASA välja kui oluline on igapäevane füüsiline aktiivsus ja inimeste teadlikkus sellest. Kehaline liikumine on igapäevaseks eluks vajalik tegevus. Ilma lihaste tegevuseta pole võimalik hingamine ja südametalitlus. Isegi inimese mõtlemine avaldub lihaspingutusena.[2][3]

Hapniku tarbimisvõime koosneb peamiselt kolmest tegurist: südame löögivõimest ([null südame löögisagedus]  x [null südame löögimaht]), kopsumahust ning lihaste võimest hapnikku kasutada. Maksimaalse hapniku tarbimise taseme põhjal on võimalik välja töötada sobilik treeningprogramm.[4][5]

Koormustesti sooritamine trenažööril.
Teistes keeltes