Kristlik ajaarvamine

Kristlik ajaarvamine ehk meie ajaarvamine on ajaarvamine, mille esimene aasta on aasta 1 ehk 1 pKr ("pärast Kristust").

Aastale 1 järgnevad aastad 2 ehk 2 pKr, 3 ehk 3 pKr jne. Aastale 1 eelnevad aastad 1 eKr (" enne Kristust"), 2 eKr, 3 eKr ja nii tagasi. Ei ole 0. aastat, vaid aastale 1 eKr järgneb kohe aasta 1 pKr. Et teada saada, kui palju aastaid möödus mingist aastast enne Kristust aastani pärast Kristust, tuleb aastaarvud liita ning seejärel lahutada üks aasta (see kehtib, kui kuupäev on sama).

Ajalugu

Kristluse algaastatel tähistati aastaid konsulite järgi, keisrite valitsemisaastate järgi või alates maailma loomise daatumist. Kui Justinianus I 541 konsuliameti tühistas, hakkas ta varsti ühtlasi nõudma keisri ajaarvamist valitsemisaastate järgi. Ka paavstid järgisid seda ajaarvamist. 4.5. sajandi Aleksandria kristlased kasutasid märtrite ajaarvamist, mis lähtus keiser Diocletianuse valitsemisaastatest.

Aleksandria munk Annianos võttis umbes 400 kasutusele inkarnatsiooni ajaarvamise, mis lähtus Maarja kuulutuse kuupäevast 25. märts 9 pKr Juliuse kalendri järgi. See ajaarvamine oli idakristluses kasutusel Bütsantsi algussajanditel ning praegugi seoses Etioopia kalendriga Etioopias ja Eritrea kristlaste seas.

On olnud kasutusel ka ajaarvamine Kristuse ristilöömisest, mille nii Hippolytus kui ka Tertullianus paigutasid kaksikute konsuliaastasse ( 29 pKr). Süüria kristlased kasutasid Seleukiidide ajaarvamist.

Kristliku ajaarvamise alguspunkti võttis esimesena kasutusele Scythia Minorist pärit munk Dionysius Exiguus Roomas aastal 525. Sellele järgnenud aastate juures kasutas ta sõnu anno Domini ('Issanda aastal'; lühend AD). Uus ajaarvamine tekkis tal seoses ülestõusmispüha kuupäevade arvutamisega. Oma ülestõusmispühade tabelis märtrite ajaarvamise aasta 284 aastaga AD 532. Kaaskirjas võrdsustab ta aasta AD 525 Probus Noorema konsuliaastaga.

Dionysius Exiguus ei seosta oma selgitustes oma ajaarvamist muude ajaarvamissüsteemidega ega põhjenda oma ajaarvamise alguspunkti valikut. Ta võis pidada Kristuse sündimise või inkarnatsiooni (lihaks saamise) aastaks aastat 2 eKr, 1 eKr või 1 pKr. Segadust tekitavad järgmised asjaolud. Inkarnatsiooni all mõistetakse tänapäeval Kristuse eostumist, kuid mõned autorid, näiteks Beda on seda samastanud Kristuse sündimisega. Konsuliaasta algas 1. jaanuaril, märtrite ajaarvamise aasta aga 29. augustil. Konsulite nimekirjades oli vigu ning ka keisrite valitsemisaastate arvestuses esines vigu.

Esimene kroonik, kes võttis ajaarvamise aluseks Dionysius Exiguuse süsteemi, oli Victor Tununast 6. sajandil.

Ka anglosakside kirikuloo kirjutaja Beda ( 8. sajand) kasutas seda süsteemi. Oma ajaloos võttis ta aastale 1 eelnenud aastate kohta kasutusele fraasi ante incarnationis dominicae tempus ('enne Issanda inkarnatsiooni aega'). Seejuures jättis ta ajaloolisest ajaarvamisest välja 0. aasta, kuigi ta kasutas nulli ülestõusmispüha daatumi arvutamisel.

Sellegipoolest olid ajaarvamisel üldiselt kasutusel keisrite valitsemisaastad, mida kasutasid ka paavstid. Uus ajaarvamine sai Lääne-Euroopas üldkasutatavaks järk-järgult 11.14. sajandil. Selle levikule pani aluse Alcuin, kelle soovitusel võttis selle kasutusele Karl Suur.

Hispaanias jäi kauaks kasutusele Hispaania ajaarvamine, mille algusaasta oli 38 eKr.

Bütsantsi kroonikud, sealhulgas Theophanes, kasutasid endiselt ajaarvamist alates maailma loomise daatumist ehk Bütsantsi ajaarvestust, mille kasutamist jätkati ka Vana-Vene riigis, Vene tsaari- ja keisririigis kuni Peeter I reformideni Venemaal.

Aastaid "enne Kristust" hakati laialdaselt kasutama alles 15. sajandi lõpus.

Kristliku ajaarvamise levik maailmas tuleneb kristliku traditsiooniga riikide domineerivast positsioonist. Praegu on kristlik ajaarvamine ülemaailmne standard, mida tunnustavad näiteks ÜRO ja Ülemaailmne Postiliit. Mitmes riigis on tavakasutuses mõni teine ajaarvamine.

Teistes keeltes
Bahasa Indonesia: Masehi
Bahasa Melayu: Era Kristian
català: Era cristiana
Esperanto: Kristana erao
Kiswahili: Baada ya Kristo