Euroopa Liit

märksõna EL suunab siia; teiste tähenduste kohta vaata EL (täpsustus)
Euroopa Liit 1. juulist 2013
Euroopa Liidu äärepoolseimad piirkonnad ning ülemeremaad ja -territooriumid

Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 28 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.

Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1992. aastal Maastrichti lepinguga.

Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Kaheksateist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.

Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Horvaatia, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Ungari.

Suurbritannias toimus 23. juunil 2016 referendum, mille võitsid napilt Euroopa Liidust lahkumise pooldajad.

Ajalugu

1945–1958

9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule, esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951 sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.

Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (EURATOM) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid. Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.

1958–1973

Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).

1973–1993

1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.

1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal. Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.

1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors'i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis, mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes detsembris 1991.

Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu Maastrichtis detsembris 1991. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).

Maastrichti leping lõi tol ajal eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:

  • Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus, keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
  • Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
  • Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ningtolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel.

1993–

1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis ( eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.

Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. Märtsis 2000 võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.

Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990. aastate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed ( Bulgaaria, Poola, Rumeenia ja Slovakkia, Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud ( Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia liidumaa ( Sloveenia) ning kaks Vahemere riiki ( Küpros ja Malta).

Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid detsembris 1997. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. Horvaatia liitus 1. juulil 2013.

Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest.

„Euroopa 2020. aastal” eesmärk on saavutada:

  • arukas majanduskasv (hariduse, teadmiste ja innovatsiooni kaudu);
  • jätkusuutlik majanduskasv (ressursitõhusam, loodussäästlikum ja konkurentsivõimelisem majandus);
  • kaasav majanduskasv (kõrge tööhõivemäär ning majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus).

Kõnealune 21. sajandi Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon põhineb Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisel partnerlusel. Kui liikmesriigid seavad riiklikke eesmärke, määratlevad takistusi majanduskasvu saavutamisel ning kehtestavad poliitika probleemide lahendamiseks, siis komisjon hindab nende edusamme, esitab poliitikat käsitlevaid ettepanekuid ning töötab välja algatusi jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks EL-i tasandil.

2016. aasta 23. juunil toimus Suurbritannias referendum, kus otsustati Euroopa Liidust väljaastumise üle. EList (loe: Euroopa Liidust) lahkumist toetas 16,84 miljonit inimest, ühenduse liikmeks jäämist pooldas 15,69 miljonit inimest. Hääletamas käis 33,6 miljonit inimest ehk 72,2 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Lõpliku tulemuse kohaselt toetas Suurbritannia lahkumist 52 protsenti ning ELi jäämist 48 protsenti valijatest, mille tulemusel otsustas Suurbritannia EList lahkuda. Suurbritannia ametliku lahkumiseni võib kuluda kaks aastat, kuid Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk on hoiatanud, et kogu protsess kõigi kaubandus- ja immigrantsioonilepete läbirääkimistega võib kesta kuni seitse aastat.

Teistes keeltes
Afrikaans: Europese Unie
Alemannisch: Europäische Union
aragonés: Unión Europea
armãneashti: Uniunea Europeană
asturianu: Xunión Europea
azərbaycanca: Avropa İttifaqı
Bahasa Indonesia: Uni Eropa
Bahasa Melayu: Kesatuan Eropah
bamanankan: Eropa Jɛkulu
Bân-lâm-gú: Au-chiu Liân-bêng
Basa Jawa: Uni Éropah
Basa Sunda: Uni Éropa
беларуская: Еўрапейскі Саюз
беларуская (тарашкевіца)‎: Эўрапейскі Зьвяз
Bikol Central: Union Europea
bosanski: Evropska unija
brezhoneg: Unaniezh Europa
български: Европейски съюз
català: Unió Europea
čeština: Evropská unie
Chavacano de Zamboanga: Unión Europea
davvisámegiella: Eurohpá uniovdna
dolnoserbski: Europska unija
español: Unión Europea
Esperanto: Eŭropa Unio
estremeñu: Unión Uropea
Fiji Hindi: European Union
Gagana Samoa: Iuni a Europa
客家語/Hak-kâ-ngî: Êu-chû Lièn-mèn
한국어: 유럽 연합
hornjoserbsce: Europska unija
hrvatski: Europska unija
interlingua: Union Europee
Interlingue: Europan Union
italiano: Unione europea
kalaallisut: EU
қазақша: Еуропа одағы
kernowek: Unyans Europek
Kiswahili: Umoja wa Ulaya
Kreyòl ayisyen: Inyon Ewopeyèn
Lëtzebuergesch: Europäesch Unioun
lietuvių: Europos Sąjunga
Limburgs: Europese Unie
la .lojban.: ropno gunma
lumbaart: Üniun Eurupea
македонски: Европска Унија
къарачай-малкъар: Европа бирлик
მარგალური: ევროპაშ რსხუ
مازِرونی: اروپای اتحادیه
Mirandés: Ounion Ouropeia
Перем Коми: Ӧтласа Европа
молдовеняскэ: Униуня Еуропянэ
မြန်မာဘာသာ: ဥရောပ သမဂ္ဂ
Nederlands: Europese Unie
Nedersaksies: Europese Unie
नेपाल भाषा: युरोपियन युनियन
日本語: 欧州連合
Napulitano: Aunione europea
нохчийн: Европан барт
Nordfriisk: Europäisch Unjoon
norsk nynorsk: Den europeiske unionen
олык марий: Европа Ушем
oʻzbekcha/ўзбекча: Yevropa Ittifoqi
ਪੰਜਾਬੀ: ਯੂਰਪੀ ਸੰਘ
پنجابی: یورپی یونین
Papiamentu: Union Oropeo
ភាសាខ្មែរ: សហភាពអឺរ៉ុប
Piemontèis: Union Europenga
Plattdüütsch: Europääsche Union
português: União Europeia
qırımtatarca: Avropa Birligi
rumantsch: Uniun europeica
Runa Simi: Iwrupa Huñu
русиньскый: Европска унія
sicilianu: Unioni Europea
Simple English: European Union
slovenčina: Európska únia
slovenščina: Evropska unija
Soomaaliga: Midowga Yurub
српски / srpski: Европска унија
srpskohrvatski / српскохрватски: Evropska unija
tarandíne: Aunìone europèe
татарча/tatarça: Аурупа берлеге
Tiếng Việt: Liên minh châu Âu
Türkçe: Avrupa Birliği
удмурт: Европа союз
українська: Європейський Союз
ئۇيغۇرچە / Uyghurche: ياۋروپا ئىتتىپاقى
vèneto: Union Eoropea
vepsän kel’: Evropan Ühtištuz
West-Vlams: Europese Unie
Winaray: Unyon Europea
吴语: 欧洲联盟
粵語: 歐洲聯盟
Zeêuws: Europese Unie
žemaitėška: Euruopas Sājonga
中文: 欧洲联盟
Kabɩyɛ: UE ŋgbɛyɛ