Dagerrotüüpia

Dagerrotüüpiakaamera
Seni teadaolev vanim Eestis tehtud dagerrotüüp. Autor oli arvatavasti Charles Borchardt. Fotol on Tallinna raehärra Alexander Hoeppener u 1850. aastal (Järvamaa muuseum).

Dagerrotüüpia on esimene laiemalt levinud fotomenetlus, mida esitleti 1839. aastal ning mis oli kasutusel peamiselt 1860. aastateni.

Louis Jacques Mandé Daguerre’i (1787– 1851) ja Joseph Nicéphore Niépce’i (1765–1833) fotograafiakatsetused said esmakordselt kinnitust 7. jaanuaril 1839. Fotograafilist kujutist hõbetatud vaskplaadil – dagerrotüüpi – tutvustati avalikkusele mõned kuud hiljem, 19. augustil Prantsuse Teaduste Akadeemias Pariisis. Teade leiutisest, mille abil oli võimalik valmistada detailne ja elutruu kujutis, leidis kohe suurt kõlapinda ning levis juba 1839. aasta lõpuks nii Ameerikasse kui üle kogu Euroopa. Menetlust täiustati 1840. aastate alguses veel mitmete fototehniliste edasiarendustega ning dagerrotüübid võitsid kiiresti ja jäägitult publiku südame. Dagerrotüüpia ei olnud ainus sel ajal arendatav fotomenetlus: samal ajal hakati kasutama ka pabernegatiive ja -fotosid.

Dagerrotüüpia tõukaski fotomaterjalide turult negatiiv-positiivmenetluste (kalotüüp, märgkolloodiummenetlus) kasutuselevõtt. Pabernegatiividest valmistatud soolapaberfotodest ei olnud kujutise teravuse poolest dagerrotüüpidele esialgu küll vastast, ent 1850. aastate lõpuks pidi dagerrotüüpia siiski märgkolloodium-klaasnegatiivide kasutuselevõtuga lõplikult taanduma ning dagerrotüübi luksuslikku esteetikat hakkasid edasi kandma odavamad ja lihtsamini vaadeldavad ambrotüübid, samuti paberfotod.

Dagerrotüüp on fotokujutis hõbetatud vaskplaadil. Hõbedakihi töötlemisel joodiga tekkis valgustundlik hõbejodiidi kiht. Plaat säritati, seejärel töödeldi elavhõbedaauruga. Valgustatud hõbejodiid reageeris elavhõbedaga ja moodustas hõbeamalgaamist kujutise. Valgustamata hõbejodiid pesti maha. Valminud pilt oli ainukordne – seda ei olnud võimalik reprodutseerida. Kujutis oli peegelpildis.

Dagerrotüübi pind on väga õrn, seetõttu kaeti foto enamasti klaasiga ja asetati ilukarpi või -raami. Kujutis on vaadeldav vaid kindla nurga alt – kui sellelt peegeldub tume pind.

Dagerrotüüpia hiilgeaeg kestis 1860. aastateni, kui selle vahetas välja tunduvalt odavam ja lihtsam märgkolloodiummenetlus.

Leiutamine

Renessansiajast alates kasutasid kunstnikud oma töö lihtsustamiseks camera obscurat, mis projitseeris kujutise paberile, kuid „kinnitama“ pidi selle üle joonistades ikkagi inimene. [1] Vaid osav kunstnik sai originaalilähedase pildi. Lisaks camera obscura kasutuselevõtule eelnes fotograafia tekkimisele rida vajalikke leiutisi meetodite ja ainete vallas.

1822. aastal saavutas prantslane Joseph Nicéphore Niépce (1765–1833) esimesena edu ühe gravüüri kopeerimisel valguse abil. 1824. aastal valmistas ta esimese heliograafi, mis praeguseks on hävinud. Esimene säilinud fotokujutis pärineb aastast 1826 (vaade aknast siseõue). Niepce'i leiutis ei leidnud aga ametlikku tunnustust.

Louis Jacques Mande Daguerre oli ärimees, teatrikunstnik ja maalija ning üks dioraama leiutajatest. Kuulnud Niépce edusammudest, võttis Daguerre temaga Pariisi optiku Charles Chevalier' vahetalitusel ühendust ning mehed otsustasid 14. detsembril 1829. aastal ühendada jõud. Paraku esialgu midagi märkimisväärset ei saavutatud. 1833. aastal Niépce suri. Lepingulist vahekorda Daguerre'iga jätkas Niépce'i poeg Isidore.

Suure läbimurde saavutas Daguerre õnneliku juhuse abil 1835. aastal. Kapis katki läinud elavhõbetermomeetrist eraldunud aurud olid reageerinud hõbejodiidiga säritatud, kuid praagiks arvatud plaadil ja toonud nähtavale latentse, seni peidus olnud kujutise. Vajalik säritusaeg lühenes selle avastuse tõttu kaheksalt tunnilt 30 minutile. Esialgu kasutas Daguerre säritamata hõbejodiidi eemaldamiseks tavalise keedusoolalahust, alates 1839. aasta kevadest inglise keemiku ja matemaatiku John Herscheli soovitusel naatriumtiosulfaati.

Daguerre pakkus oma esimest õnnestunud pilti, 1837. aastal stuudios tehtud natüürmorti (vaata pilti), Louvre’i kunstimuuseumi direktorile Alphonse de Cailleux’le lootuses, et kunstnikud tunnevad leiutise vastu elavat huvi ja ostavad litsentse, kuid tema lootused ei täitunud. Seepeale pöördus Daguerre Prantsuse Teaduste Akadeemia sekretäri Francois Arago poole. Arago nägi leiutises potentsiaali kunsti ja teaduse arenguks ning teatas sellest leiutisest akadeemia töökoosolekul juba 7. jaanuaril 1839. Arago pakkus, et Prantsuse riik ostab leiutise ja kingib selle õigused kogu maailmale; Daguerre’ile ja Isidore Niépce'ile määrati eluaegne pension.

Prantsuse Teaduste Akadeemia pidulikul koosolekul 19. augustil 1839 otsustati avaldada leiutis trükis ja teha kättesaadavaks kõigile fotohuvilistele. Seda päeva loetakse fotograafia sünnipäevaks.

Teistes keeltes
Afrikaans: Daguerreotipe
Ænglisc: Daguerreotype
العربية: داجيرية
asturianu: Daguerrotipu
azərbaycanca: Dagerotipiya
Bahasa Indonesia: Daguerreotype
Bahasa Melayu: Daguerreotaip
беларуская: Дагератыпія
български: Дагеротипия
català: Daguerreotip
čeština: Daguerrotypie
Ελληνικά: Νταγκεροτυπία
English: Daguerreotype
español: Daguerrotipo
Esperanto: Dagerotipio
euskara: Dagerrotipo
français: Daguerréotype
furlan: Dagherotipie
galego: Daguerrotipo
Հայերեն: Դագերոտիպիա
hrvatski: Dagerotipija
íslenska: Daguerreaðferð
italiano: Dagherrotipia
עברית: דאגרוטיפ
latviešu: Dagerotipija
lietuvių: Dagerotipija
മലയാളം: ഡഗറോടൈപ്പ്
Nederlands: Daguerreotypie
norsk nynorsk: Daguerreotypi
occitan: Daguerreotipe
ភាសាខ្មែរ: ដាហ្គែរ៉ូថែព
polski: Dagerotypia
português: Daguerreótipo
română: Daghereotipie
русский: Дагеротипия
Simple English: Daguerreotype
slovenčina: Dagerotypia
slovenščina: Dagerotipija
српски / srpski: Дагеротипија
srpskohrvatski / српскохрватски: Dagerotipija
svenska: Dagerrotypi
Türkçe: Dagerreyotipi
українська: Дагеротипія