Antiretroviirusravi

Antiretroviirusravi (HAART ehk highly active antiretroviral therapy) on erinevate ravimiklasside kombinatsioon, mis on mõeldud HIV-iga (inimese immuunpuudulikkuse viirus) nakatunud patsientidele. Eri antiviiruspreparaatide kombineerimine vähendab resistentsuse kujunemise võimalust ja kasvatab sellega ravi efektiivsust.

Ravimite kombinatsioon sõltub viiruse kontsentratsioonist patsiendi veres, viiruse tüvest, CD4-rakkude arvust ning muudest faktoritest. Kuna antiretroviirusravi ei ole võimeline viima HI-viirust kehast päris välja, peab patsient võtma ravimit iga päev terve elu jooksul. Antiretroviirusravi on võimeline kontrollima viiruse kontsentratsiooni ning võib lükata edasi või üldse vältida progresseeruva AIDS-i (omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi) sümptomeid. Seega saab HIV-iga nakatunud inimeste elu pikendada. Antiretroviirusravi on kasutusel olnud alates 1996. aastast. Tänu sellele on surmav haigus muutunud krooniliseks haiguseks. [1]

Ajalugu

Esimene efektiivne HI-viiruse teraapia oli nukleosiidne pöördtranskriptaasi inhibiitor (NRTI) – zidovudiin (AZT). See ravim kiideti heaks Ameerikas aastal 1987. NRTI-sid arendati edasi, kuid ükski tulemus ei suutnud viirust piisavalt takistada ning patsiendid surid. [2] Seetõttu kannavad varasemad ravimid nime antiretroviirusravi (antiretroviral therapy ehk ART) ning hilisemaid ja palju efektiivsemaid ravimeid seostatakse kõrgema aktiivsusega antiretroviirusraviga (highly active antiretroviral therapy ehk HAART). Aastal 1996 tõid Hammer ja tema kolleegid [3] ning Gulick ja kaasuurijad [4] The New England Journal of Medicine ajakirjas esile, et kaks NRTI-d koos uue proteaasi inhibiitoriga, indinavir`iga, võivad olla väga efektiivsed. Selline kolme ravimi kombineerimine võeti kiiresti kasutusele ning 60–80% juhtumitel vähendas see AIDS-i, surma ning hospitalisatsiooni. [5]

Teistes keeltes